Iga sõna, iga rida oli nagu pisike valguskilluke, mis näitas mulle teeotsa tagasi enda juurde.
Rosali SEpp
Veel autori sõnadest....
Mingil hetkel hakkas kõik muutuma. Ma ei kartnud enam nii väga. Ma hakkasin päriselt tundma iseennast. Kui ma tundsin, siis ma ka nägin – ilu, jõud, sügavus, kõik oli minus juba olemas. See, mis oli nii kaua valus, muutus millekski, mida sai jagada.
Sellest sündiski mõte: koguda need killud kokku ja luua midagi, mis võiks puudutada ka kellegi teise hinge. Midagi, mis võiks olla valgus seal, kus keegi veel oma tuld otsib.
Ma ei tea, kas ma kunagi mõtlesin, et teen “päris raamatu”. Nüüd ta on siin – just selline nagu mina. Õrn ja tugev. Sügav ja lihtne. Aus ja elus.