15 aastane imeline hing väljendamas oma sisemist maailma. 

See ei olnud plaan ega eesmärk. See oli tunne. Vaikne kutse kuskilt sügavalt seest. Oli aeg, mil ma ei uskunud endasse. Ma ei näinud valguskiirtki, rääkimata lootusest või sisemisest jõust. Ma ei uskunud, et see maailm võiks olla ilus koht – ja veel vähem, et mina võiksin olla osa millestki kaunist.

Aga elu…elu sosistas mulle siiski edasi. Tasakesi. Vahel läbi murdumiste, vahel läbi vaikuse.

Siis juhatas ta mind energiateni, mille olemasolust mul polnud aimugi. Reiki koolitused, esimesed kogemused elujõu tunnetamisega – see kõik hakkas äratama midagi, mis oli minus kaua uinunud. Midagi, mis oli alati olemas, aga kaetud tolmu, hirmude ja iseenda uskumustega.

Ma hakkasin kirjutama. Mitte selleks, et “luuletusi teha”, vaid selleks, et hing hingaks ja ma ise kuuleksin, mida mu sees tegelikult öeldakse.